Viimasest reisikirjast on palju vett merre voolanud ja palju miile kiiluvette jäänud. On 4.mai, kell on tunnike peale keskööd, täiskuu, traaversis on Saaremaa. Kodu läheneb. Ahtrist möödus just Tallinki Stockholm-Riia reisilaev. Vesi on sile, nõrk vastutuul 7 sõlme, kiirus samuti 7 sõlme. Mootoriga muidugi J
Viimane reisikiri lõppes 18.aprillil Brestis. Jah, tõepoolest järgmisel päeval läksime linna meremuuseumisse. Kindlus, milles see asub, on igati võimas ja ilus, muuseumiväljapanek aga jääb Eesti Meremuuseumile kõvasti alla. Nii ütles Janno, kes enne mind kohale jõudis ja ekspositsiooni üle vaatas. Mul siis jäi piletiraha kulutamata. Edasi tutvusime Bresti sadamakõrtside väljapanekutega. Need olid igati tasemel.
Peale kahte päeva ja kolme ööd ei malda enam ilma passida ja otsustame teha lühikese hüppe kodu poole. Ümber poolsaare nurga Roscoffi, 70 NM. Tuul on küll endiselt ebasoodne aga mis see 70 miili siis minna on. Tegelikkuses kujuneb see päris ebameeldivaks rammimiseks vastu tuult ja suurt lainet. IDDA oma veninud purjetega ja 16-tonnise kerega pole ka eriline krüssulaev. Aga õhtul pool kümme on Roscoffi marinas otsad kinni. Kaimaks 39 EUR/öö. jääme sinna pärituult ootama. Härrasmehed ju vastutuult ei purjeta J
Järgmise, 21.aprilli hommikul lahkuvad pardalt Ahto ja Madis, et lennata koju oma argipäevatoimetusi toimetama. Meie ülejäänud 3 jääme. Pärituult ootama. Roscoff on kena väike puhas linnake. Elanikud põhiliselt pensionärid, nii meile tundub. Ilmselt on üks mõnus koht elamiseks vanadusepõlves. Aga Roscoffis on ka uus ja väga moodne marina, on näha et raha pole kokku hoitud, on lastud arhitektidel möllata. Tõusu-mõõna vahe on siis u 9 meetrit, seepärast on kaipealt maale saamiseks isegi lift ehitatud et ei peaks mööda kaldteed üles kõndima. Ja kahekorruselises sadamamajas on ka lift. Ilmselt on siinkandis palju pensionäridest purjetajaid.
Meie õnneks leiame siit ka purjeõmblustöökoja. Ja nad on nõus ühe päevaga meie mõlemad purjed parandama. Niisiis, purjed maha, kärusse ja töökotta. Väike kauplemine hinna üle ja järgmisel õhtul valmis. Nüüd loodame nendega koju välja jõuda. On tehtud korralik töö ja mõistliku hinnaga. Arvan et Tallinnas ei oleks nii odavalt ja nii kiiresti küll saanud. Prantsusmaal on tööjõud odavam kui meie kallil Põhjamaal J
23.aprilli hommikuks on tuul pööranud ja asume teele. Lühike, 75 NM hüpe Kanalisaartele, õhtul kell 9 otsad kinni Gueznsey saare St Peter Port Victoria marinas, kaimaks 40 naela/öö. Väga hea teenindus. Senise reisi jooksul alles teine marina kus raadiole vastatakse ja sadama ette jullaga vastu tullakse. Eelmine oli Porto. Muidu on täiesti tavaline et marinale lähenedes kontakti ei saa ja otsi kaikoht ise.
Kanalisaartele jääme üheks ööks, pole põhjust pikemalt peatuda, tuul ja hoovus on soodsad edasiminekuks. Ees on kitsas Inglise kanal, eriti selle algus ja lõpp, siin peab rohkem kui tuult hoovust arvestama. Ei ole väga mõnus 5-sõlmelise vastuhoovusega trügida. Ahjaa, Kanalisaared on maksuvaba tsoon, siin võtame paagid kütust täis. Pole küll nii hea hind kui Gibraltaril aga siiski oluliselt soodsam kui mujal.
Niisiis, 24-nda hommikul, kohe kui tõus lubab sadamast väljuda, anname otsad ja plaanime sõita niikaugele kui soodsad tuuled lubavad. Ja nad lubavad. Nii et vahele jääb pisiriik Belgia, kus me ei saagi jalga maha. Paneme ühe jutiga läbi Inglise kanali, Belgiast mööda, peatume Amsterdami all, Ijmuideni marinas otsad kinni 26.aprilli õhtul. Kanalisaartelt tuldud 370NM. Oleme jõudnud täpselt enne tugevat vastutuult varju. Hakkab puhuma.
Järgmisel päeval on Hollandi kuninga sünnipäev, kogu riik pidutseb. Ega meil sellest suurt ole, ootame ilma. Ja Tiitu uue veepumbaga. Ja õhtuks nad jõuavad, Tiit ja veepump. Vahetame pumba. Ja ka kütusefiltri. Viimastel päevadel on mootor natuke turtsunud, nagu ei saaks kütet piisavalt. Loodame et viga on filtris. Hiljem selgus et oligi. Uus veepump lööb jõudsasti, kütusefilter annab kütet läbi, mootorpurjetamine võib jätkuda. Kuninga sünnipäeva hilisöhtul jätkamegi teekonda, tuul ja hoovus soosivad, milleks oodata. Purjetamiseks ei ole ju valgust vaja. Jätkame Jannoga kahekesi.
Järgmine sihtsadam Cuxhaven, Saksamaa. Sisenemine Kieli kanalisse. Cuxhavenisse jõuame 29.aprilli varahommikul kell seitse. Ijmuidenist tuldud 200 NM. Loomulikult ei suhtle meiega keegi raadio teel. Aga sellest pole ka midagi, marinas on piisavalt kohti ja kaimaksu võtab vastu ja läbipääsukaardid väljastab masin. Nii oli ka eelmises sadamas. Sadamatöötajaid pole vajagi.
Cuxhavenis ootame pardale Kalevit, kes peaks laekuma õhtuks. Päeva sisustame linnakesega tutvudes ja provianti varudes. Siiski selgub et Kalev viibib, 30.aprilli hilisel hommikul anname otsad ja suundume mööda Elbe jõge Kieli kanali alguse poole. On parajasti tõusuaeg, vesi jões voolab kiiresti ülesvoolu, meie kiirus üle 9 sõlme. Jõel jääb meile jalgu poi, mida kaardil märgitud pole. Vastavalt Murphy seadusele täpselt kümnesse. Sõpradena me ei lahku. Ilmselt on vaja rohkem vaadata loodusesse ja vähem plotterisse J
Kanalisuus on tunnike ootamist, muidu korrektsed ja täpsed sakslased ei ole seekord eriti täpsed. Kell üks pealelõunal oleme igatahes lüüsidest läbi ja kanalis. Aega on õhtul 8.30-ni, peale seda enam kanalist välja ei lasta. Jõuame täpselt, lahkesti oodatakse meid 10 minutit üle aja ja 20.40 siseneme täiskiirusel lüüsi. Lüüsimaks masinasse ja poole tunni pärast juba Kieli lahes, kaldalt korjame pardale Kalevi. Siseneme küll lähimasse marinasse aga kuna kõik on suletud, süüa ei anta, kütust samuti mitte siis otsustame kohe koju sõita. Otse, peatumata. Kodusadamani minna natuke üle 600 NM. Mis see siis minna on. Suured laevad ei käigi liiga tihti sadamates J
Käesolevat reisikirja alustasin sõnadega, traaversis on Saaremaa. Hetkel on traaversis Soela väin. Kodu läheneb.
Viimane reisikiri lõppes 18.aprillil Brestis. Jah, tõepoolest järgmisel päeval läksime linna meremuuseumisse. Kindlus, milles see asub, on igati võimas ja ilus, muuseumiväljapanek aga jääb Eesti Meremuuseumile kõvasti alla. Nii ütles Janno, kes enne mind kohale jõudis ja ekspositsiooni üle vaatas. Mul siis jäi piletiraha kulutamata. Edasi tutvusime Bresti sadamakõrtside väljapanekutega. Need olid igati tasemel.
Peale kahte päeva ja kolme ööd ei malda enam ilma passida ja otsustame teha lühikese hüppe kodu poole. Ümber poolsaare nurga Roscoffi, 70 NM. Tuul on küll endiselt ebasoodne aga mis see 70 miili siis minna on. Tegelikkuses kujuneb see päris ebameeldivaks rammimiseks vastu tuult ja suurt lainet. IDDA oma veninud purjetega ja 16-tonnise kerega pole ka eriline krüssulaev. Aga õhtul pool kümme on Roscoffi marinas otsad kinni. Kaimaks 39 EUR/öö. jääme sinna pärituult ootama. Härrasmehed ju vastutuult ei purjeta J
Järgmise, 21.aprilli hommikul lahkuvad pardalt Ahto ja Madis, et lennata koju oma argipäevatoimetusi toimetama. Meie ülejäänud 3 jääme. Pärituult ootama. Roscoff on kena väike puhas linnake. Elanikud põhiliselt pensionärid, nii meile tundub. Ilmselt on üks mõnus koht elamiseks vanadusepõlves. Aga Roscoffis on ka uus ja väga moodne marina, on näha et raha pole kokku hoitud, on lastud arhitektidel möllata. Tõusu-mõõna vahe on siis u 9 meetrit, seepärast on kaipealt maale saamiseks isegi lift ehitatud et ei peaks mööda kaldteed üles kõndima. Ja kahekorruselises sadamamajas on ka lift. Ilmselt on siinkandis palju pensionäridest purjetajaid.
Meie õnneks leiame siit ka purjeõmblustöökoja. Ja nad on nõus ühe päevaga meie mõlemad purjed parandama. Niisiis, purjed maha, kärusse ja töökotta. Väike kauplemine hinna üle ja järgmisel õhtul valmis. Nüüd loodame nendega koju välja jõuda. On tehtud korralik töö ja mõistliku hinnaga. Arvan et Tallinnas ei oleks nii odavalt ja nii kiiresti küll saanud. Prantsusmaal on tööjõud odavam kui meie kallil Põhjamaal J
23.aprilli hommikuks on tuul pööranud ja asume teele. Lühike, 75 NM hüpe Kanalisaartele, õhtul kell 9 otsad kinni Gueznsey saare St Peter Port Victoria marinas, kaimaks 40 naela/öö. Väga hea teenindus. Senise reisi jooksul alles teine marina kus raadiole vastatakse ja sadama ette jullaga vastu tullakse. Eelmine oli Porto. Muidu on täiesti tavaline et marinale lähenedes kontakti ei saa ja otsi kaikoht ise.
Kanalisaartele jääme üheks ööks, pole põhjust pikemalt peatuda, tuul ja hoovus on soodsad edasiminekuks. Ees on kitsas Inglise kanal, eriti selle algus ja lõpp, siin peab rohkem kui tuult hoovust arvestama. Ei ole väga mõnus 5-sõlmelise vastuhoovusega trügida. Ahjaa, Kanalisaared on maksuvaba tsoon, siin võtame paagid kütust täis. Pole küll nii hea hind kui Gibraltaril aga siiski oluliselt soodsam kui mujal.
Niisiis, 24-nda hommikul, kohe kui tõus lubab sadamast väljuda, anname otsad ja plaanime sõita niikaugele kui soodsad tuuled lubavad. Ja nad lubavad. Nii et vahele jääb pisiriik Belgia, kus me ei saagi jalga maha. Paneme ühe jutiga läbi Inglise kanali, Belgiast mööda, peatume Amsterdami all, Ijmuideni marinas otsad kinni 26.aprilli õhtul. Kanalisaartelt tuldud 370NM. Oleme jõudnud täpselt enne tugevat vastutuult varju. Hakkab puhuma.
Järgmisel päeval on Hollandi kuninga sünnipäev, kogu riik pidutseb. Ega meil sellest suurt ole, ootame ilma. Ja Tiitu uue veepumbaga. Ja õhtuks nad jõuavad, Tiit ja veepump. Vahetame pumba. Ja ka kütusefiltri. Viimastel päevadel on mootor natuke turtsunud, nagu ei saaks kütet piisavalt. Loodame et viga on filtris. Hiljem selgus et oligi. Uus veepump lööb jõudsasti, kütusefilter annab kütet läbi, mootorpurjetamine võib jätkuda. Kuninga sünnipäeva hilisöhtul jätkamegi teekonda, tuul ja hoovus soosivad, milleks oodata. Purjetamiseks ei ole ju valgust vaja. Jätkame Jannoga kahekesi.
Järgmine sihtsadam Cuxhaven, Saksamaa. Sisenemine Kieli kanalisse. Cuxhavenisse jõuame 29.aprilli varahommikul kell seitse. Ijmuidenist tuldud 200 NM. Loomulikult ei suhtle meiega keegi raadio teel. Aga sellest pole ka midagi, marinas on piisavalt kohti ja kaimaksu võtab vastu ja läbipääsukaardid väljastab masin. Nii oli ka eelmises sadamas. Sadamatöötajaid pole vajagi.
Cuxhavenis ootame pardale Kalevit, kes peaks laekuma õhtuks. Päeva sisustame linnakesega tutvudes ja provianti varudes. Siiski selgub et Kalev viibib, 30.aprilli hilisel hommikul anname otsad ja suundume mööda Elbe jõge Kieli kanali alguse poole. On parajasti tõusuaeg, vesi jões voolab kiiresti ülesvoolu, meie kiirus üle 9 sõlme. Jõel jääb meile jalgu poi, mida kaardil märgitud pole. Vastavalt Murphy seadusele täpselt kümnesse. Sõpradena me ei lahku. Ilmselt on vaja rohkem vaadata loodusesse ja vähem plotterisse J
Kanalisuus on tunnike ootamist, muidu korrektsed ja täpsed sakslased ei ole seekord eriti täpsed. Kell üks pealelõunal oleme igatahes lüüsidest läbi ja kanalis. Aega on õhtul 8.30-ni, peale seda enam kanalist välja ei lasta. Jõuame täpselt, lahkesti oodatakse meid 10 minutit üle aja ja 20.40 siseneme täiskiirusel lüüsi. Lüüsimaks masinasse ja poole tunni pärast juba Kieli lahes, kaldalt korjame pardale Kalevi. Siseneme küll lähimasse marinasse aga kuna kõik on suletud, süüa ei anta, kütust samuti mitte siis otsustame kohe koju sõita. Otse, peatumata. Kodusadamani minna natuke üle 600 NM. Mis see siis minna on. Suured laevad ei käigi liiga tihti sadamates J
Käesolevat reisikirja alustasin sõnadega, traaversis on Saaremaa. Hetkel on traaversis Soela väin. Kodu läheneb.
RSS Feed
