Selle suve jaanipäeval otsustasime eelkõige iseendale tõestada, et lastega koos merematkamine on võimalik ja loodetavasti nauditav ka kõigile osapooltele. Esialgu närisid hinges küll väikesed hirmuvärinad, kuid need lahtusid ka õige pea.
Kõigepealt võttis meid vastu aga Orjaku sadama parem osa (... kui maapoolt vaadata). Palju vett näinud Hillar Kuke koduhoovis oleva kai ääres ootas meid uhke purjekas Heidi, mille pardale mõneks päevaks end siis sisse seadsime. Suuremad lapsed valisid kumbki omale "toa" ahtrikajutite seast ning kõige pisema privileegiks sai tudumine suures vöörikajutis. Olgu siinkohal öeldud, et meeskonda kuulusid lapsed vanuses 4, 6 ja 8 eluaastat ning kaks täiskasvanut.
Enne veel, kui otsad andsime, et jaaniõhtut Sõrul nautida, tegime plaane järgnevateks päevadeks ning nautisime väikesadama igapäevaelu.
Täiskasvanud osa meeskonnast leppis kokku ka käitumisplaani olukorras, kui tõesti peaks juhtuma operatsioon MOB.
Esimesed plaanid valmis, võtsime sadamast sappa ümbermaailmaränduri Martha ning keerasime paadininad Sõru poole. Purjetamistuult ei olnud ning naftatuule abil sildusime mõni aeg hiljem Sõru kai ääres, kus melu olu oli juba täies hoos ning jõumehed katsusid rammu, et selgitada välja, kellele kuulub sel õhtul auväärne võimalus süüdata jaanituli.
Lapsed olid ootusärevad, kai peal toimuv pidu köitis kogu tähelepanu ning manitseda tuli vaid olukorras, kus purjekalt kai peale ronimine muutus kõrvaltvaatajate arvates liiga tihedaks.
Jaanipidu sai peetud, jaanituli süüdatud, kiigel kiigutud, kohalikega ilmaelu üle arutletud ning Gotlandile siirduva Martha meeskonna plaane ja kogemusi kuulatud. Nemad lahkusid järgmisel hommikul Gotlandi poole, et osaleda The Tall Ships Race'il.
Meie võtsime aga suuna Tallinna poole, järgmiseks sihtmärgiks Haapsalu.
Ilm oli võrratu. Päike, tuuleke ja jahutav merevesi. Elu oli rohkem kui lill. Lapsed võtsid väikese territooriumi väga hästi omaks, orienteerusid kohe olukorraga ning leiutasid kõikvõimalike mänge, mida üks pisikene alus võimaldab. Ei kordagi paistnud kõrvalt, et tekkis igavuse hetke.
Huvitav oli kõrvalt vaadata ka laste päikesetunnetust. Kordagi ei olnud vaja neile meenutada, et ärge istuge ja praadige end, vaid hoidke varju. Kõige kuumema päikesega leidsid nad kenasti endale tegevust messikajutis.
Jõudsime õhtuhämaruses Haapsalu Jahisadamasse, meid ootas seal kenasti kaikoht, kuid enamik meie meeskonnast mandrile jalga sel päeval ei pannudki. Uinusime väsitavast päevast vaikselt õõtsuval laeval ning ärkasime hommikul varakult, kui kapten teatas, et nüüd otsad valla ja edasi Tallinna poole.
Ka järgmine päev sujus kaunilt Eestimaa rannikut pidi pealinna poole tüürides. Ilm oli kena, andis võimaluse tuulejõul vaikselt edasi liikuda. Lubatud tormipilv liikus meie ees ja tõmbas meid kenasti kaasa.
Kõigepealt võttis meid vastu aga Orjaku sadama parem osa (... kui maapoolt vaadata). Palju vett näinud Hillar Kuke koduhoovis oleva kai ääres ootas meid uhke purjekas Heidi, mille pardale mõneks päevaks end siis sisse seadsime. Suuremad lapsed valisid kumbki omale "toa" ahtrikajutite seast ning kõige pisema privileegiks sai tudumine suures vöörikajutis. Olgu siinkohal öeldud, et meeskonda kuulusid lapsed vanuses 4, 6 ja 8 eluaastat ning kaks täiskasvanut.
Enne veel, kui otsad andsime, et jaaniõhtut Sõrul nautida, tegime plaane järgnevateks päevadeks ning nautisime väikesadama igapäevaelu.
Täiskasvanud osa meeskonnast leppis kokku ka käitumisplaani olukorras, kui tõesti peaks juhtuma operatsioon MOB.
Esimesed plaanid valmis, võtsime sadamast sappa ümbermaailmaränduri Martha ning keerasime paadininad Sõru poole. Purjetamistuult ei olnud ning naftatuule abil sildusime mõni aeg hiljem Sõru kai ääres, kus melu olu oli juba täies hoos ning jõumehed katsusid rammu, et selgitada välja, kellele kuulub sel õhtul auväärne võimalus süüdata jaanituli.
Lapsed olid ootusärevad, kai peal toimuv pidu köitis kogu tähelepanu ning manitseda tuli vaid olukorras, kus purjekalt kai peale ronimine muutus kõrvaltvaatajate arvates liiga tihedaks.
Jaanipidu sai peetud, jaanituli süüdatud, kiigel kiigutud, kohalikega ilmaelu üle arutletud ning Gotlandile siirduva Martha meeskonna plaane ja kogemusi kuulatud. Nemad lahkusid järgmisel hommikul Gotlandi poole, et osaleda The Tall Ships Race'il.
Meie võtsime aga suuna Tallinna poole, järgmiseks sihtmärgiks Haapsalu.
Ilm oli võrratu. Päike, tuuleke ja jahutav merevesi. Elu oli rohkem kui lill. Lapsed võtsid väikese territooriumi väga hästi omaks, orienteerusid kohe olukorraga ning leiutasid kõikvõimalike mänge, mida üks pisikene alus võimaldab. Ei kordagi paistnud kõrvalt, et tekkis igavuse hetke.
Huvitav oli kõrvalt vaadata ka laste päikesetunnetust. Kordagi ei olnud vaja neile meenutada, et ärge istuge ja praadige end, vaid hoidke varju. Kõige kuumema päikesega leidsid nad kenasti endale tegevust messikajutis.
Jõudsime õhtuhämaruses Haapsalu Jahisadamasse, meid ootas seal kenasti kaikoht, kuid enamik meie meeskonnast mandrile jalga sel päeval ei pannudki. Uinusime väsitavast päevast vaikselt õõtsuval laeval ning ärkasime hommikul varakult, kui kapten teatas, et nüüd otsad valla ja edasi Tallinna poole.
Ka järgmine päev sujus kaunilt Eestimaa rannikut pidi pealinna poole tüürides. Ilm oli kena, andis võimaluse tuulejõul vaikselt edasi liikuda. Lubatud tormipilv liikus meie ees ja tõmbas meid kenasti kaasa.
Tallinna lahe serval tuli meid tervitama pealinnapoolt heade sõpradega pardal kahvelkuunar Michelle. Sidusime laevad hetkeks poordipidi üksteise kõrvale, jagasime jaanipäevamuljeid ja tundsime meeldivalt kodu lähedust ning tunnistasime kõik, et hoolimata väga meeleolukast purjeretkest, on koju jõudmine ikka üks meeldivamaid asju maailmas.
Kokkuvõttena tuleb tunnistada, et lastega merematkamine on üks väga kvaliteetne aeg nendega koos.
Julgeme seda kõigile soovitada ja kõik on pardale oodatud!
Julgeme seda kõigile soovitada ja kõik on pardale oodatud!
RSS Feed
