Reisiseltskond „Kurvits sailing“ käis 14.-22. oktoobrini Kreeka Egeuse mere arhipelaagis purjetamas ning pani kokku loo sellest, millised sadamaid külastasime ning milliste uute tarkuseni jõudsime. Sekka ka veriseid ja vähem veriseid kokkupõrkeid.
Sihtpunktis Kreekas oli meie käsutuses 8-kohaline 42-jalane renditud Bavaria Lurena, milles oli neli kahest kajutit (nendest üks nariga). Kirjeldus ütleb, et laev on 8+2 kohaline, salongis on võimalik magada, kuid äärmisel juhul ühel inimesel.
Selle varuga me arvestasime ja algselt oli meil seltskonnas 10 hinge, kuid meid tabas kohe alguses n-ö „10 neegri needus“ - järjepidevalt ja ükshaaval hakkas purjetajate seltskond vähenema, kuid needus toimis õnneks ainult maa peal - merele jõudes see lõppes. Pealegi oli kaheksa inimest selles laevas täiesti piisav arv mugavaks äraolemiseks.
Meie reisiseltskonda „Kurvits sailing“ kuulusid: kapten Lauri, kapteni naine Liina, mässaja Riho, teadlik võhik Tiia, merejumal Ahto, pootsman Ahti, meisterkokk Kairi, navigaator Tiit, sommeljee/DJ Liina, fotograaf/junga Anton.
Tarkus 1: Kodusadam peab olema kindlustatud. Pealegi on hea, kui sind ootab keegi merelt koju!
Reisi marsruut: Tallinn- Karmelava (Kaunas) – Kos – Tilos –Sými – Rhodos – Sými
Nisyros - Kos – Kaunas – Tallinn. Silmapiiril oli läbivalt ka Türgi rannik.
Reede, 14. oktoober
Reisi algus liinil Tallinn-Kaunas
Tallinnast Kaunase poole alustas teekonda kaks autotäit eestlasi, sest Kosi saarele pääseb Leedust Ryanairi lennukiga. See tähendab üle 500 km autosõitu. Esimene seltskond alustas varakult ja GPS juhtimisel said nad seigelda ka Leedu põllu- ja metstagustel aladel. Niipea kui kitsale kõrvalteele pöörasime ütles Tiidu elupraktika, et sedasi jõuab õue või lauda taha, ning kiirtee muutuski kruusateeks. Keset pimedaid Leedumaa põlde hakkasime puudust tundma paberkaardist. Ahti usaldas aga 100% tehnoloogiat ja tee viis otse Karmelavas Laupa 3 asuvasse hotelli Anela. Nelja inimese ööbimine maksis 101 eurot ja boonuseks äärmiselt lahke pererahvas. Hommikul kell 5.15 oli äratus.
Teine autotäis alustas sõitu hilisõhtul, et jõuda hommikuks Kaunase lennujaama. Söögiks pakkus Liina porgandeid, mille peale sai autotäis mehi kõhutäie naerda. Varahommikul tühja lennujaama jõudes peatati auto peaukse ees ning kõlarid põhja keerates lauldi Tõnis Mäe „Koitu“. Turvanaine tuli välja ja rühmas käega, et „Ah, eestlased!“ Üldiselt oli peatumine ja parkimine selles kohas rangelt keelatud.
Tarkus 2: Tehnoloogia on võimas, kuid targad inimesed oma elukogemustega ei eksi ka teelt!
Laupäev, 15 oktoober
Dodeakaneesi saarestiku 12 saarest suuruselt teine saar Kos
Laupäeva enne lõunat oli 8-liikmeline seltskond Kaunase lennujaamas lennukisse pakitud ja. peale 3-tunnine sõitu olimegi Kosil.
Sealsest lennujaamast sai kohe 3.20 eurot maksva bussipiletiga jahisadama linna. Ilm oli imeline, nagu meie juulikuu õhtu, soe ja maheda tuulega.
Laeva Lurena hõivamine kapten Lauri eestvedamisel läks sujuvalt – meil tuli ainult pakid vööri asetada. Kapten ja jahirendi esindaja vaatasid purjeka üle ja tõdesid, et kõik oli olemas. Hiljem selgus, et osad navigatsiooninäiturid näitasid valesti või ei töötanud, nii et ka merel on paberkaardid asendamatud. Purjetamise ajal tuli tehnika usaldamine asendada merekogemusega.
Tarkus 3: Puhkusel olles ära võta vastu töökõnesid!
Peale briifingut kapteniga algas laisklemine, mille peale kapten hüüdis „Mäss laeval“. Karituseks oli pidu Kosi saarel koor eriti pruunide eestlastest purjetajate seltskonnaga. Nemad olid oma purjereisi just lõpetanud. Vähemalt 9-käiguline õhtusöök kohalikus kreeka restoranis oli vastupandamatu. Eestlased ähvardasid, et hullem seisab meil veel ees ja eriti valvsad olgu me Kreeka jogurtiga. See viib meega keele alla. Meie kokk üritas siis hiljem merel mett asendada kõige muuga (küüslauk, kastmed, katted jm), aga tulemus oli sama. Meil jäi ainult üle imestada, et kuidas eestlased pole veel sellist jogurtit leiutanud.
Tarkus nr 4 . Enne merele minekut peab kapten loengu reeglitest, tööjaotusest ja ohutusest laeval! See loob meeleolu. Merel olles on juba nii põnev ja palju, et põhitõed lähevad kohe kasutusse ja hea kui käsuliinid eelnevalt paigas.
Pühapäev, 16. oktoober
Tilos väike rahulik saareke
Hommikul seilasime merele ja heiskasime kohe ka purjed. Tuul oli hea ja kiirus oli üle 7 sõlme. Kohe sai selgeks, et toidukordades hakkab valitsema kord, sest meie omalaevakokk lõi meid pahviks juba esimese eelroaga. Ega pootsman, navigaator ega madrusedki kehvemad polnud – kõik tundsid oma tööd hästi.
Tarkus nr 5: Oluline faktor ühe merereisi õnnestumiseks - reisi planeerides kuulutas kapten välja konkursi meeskonna komplekteerimiseks ja esimene päev merel näitas, et meeskond oli saanud hea. Kapteni paberid olid lausa kolmel ja paar võhikut olid tasemel - allusid kapteni käskudele ja täitsid sommeljee/dj kohustusi.
Tilose saare lähistel tegime esimese supluse. Ankur sisse ja esimesed inimtermomeetrid hüppasid purjekalt vette. Vesi oli 27 C, mis tundus uskumatu, sest õhk oli päris jahe. Veest kostus aga ainult julgustavaid hüüdeid ja nii supleski peagi kogu meeskond läbipaistvas meresinises vees. Osad meist avastasid endas mehaaniku alged ja tegid laevale põhjaliku inspektsiooni kiilu all. Tilose kaldanõlvakult jälgis meid kitsepere. Pärast selgus, et ka must sokk, kes viis lõpuks oma haaremi teisele poole mäge.
Sadamas tahtsime rentida rollerid, kuid polnud peremeest ega kütust. Üritasime rolleri välja rääkida kohalikult, kuid kreeklased kukkusid kohe seletama, et siis läheb vaene vana mees vangi ning ära võetakse tema maja ja maad. See jutt avaldas kõige suuremat mõju roller omanikule endale, kes kohkunult oma rolleri seljas istus ilmselge plaaniga seda mitte kunagi mitte kellelegi anda.
Õhtupimedus lähenes aga tohutu kiirusega, nii et loobusime plaanist mägesid vallutada ja otsustasime tagasi minna sadamidüllid nautima. Enne ostsid tüdrukud tumeda Havanna Clubi rummi ja Cola ning võtsid mehised sõõmud. Mäeveerult avanes võrratu vaade linnale ja lahesopile. Kasutasime oma „mägironimise“ oskusi mööda teeäärseid kivijärsakuid turnides ja sandaalides vapper eesti merekaru hüppas kindlale maale, et otsida turvaline koht kahele „targale“ naisele, et neile siis käsi ulatada. Laeval kirjeldas Liina värvikalt Tiidu eneseohverdust ja ta lubas talle selle eest anda leevendavat….. IcePowerit. Teised mehed olid pahviks löödud, sest keegi polnud oma elus veel icepowerit saanud..
Laeva gurmeekokk oli valmistanud kõigile maitsva õhtusöögi suurepäraste ürtidega. Naaberlaevades maiustasid sakslased ja tšehhid, kuid kogu saare kassid olid kogunenud meie laeva juurde, nii et pole kahtlust, kellel oli parim õhtusöök.
Laevakapten käskis kirja panna loo, kui tšehhid jõudsid sadamasse, siis järgnes vestlus: „Chescke narod – banda simulantov!“ vastus: „Jobuti dušhu“.
Õhtul sotsialiseerusime aga hoopis tüürpoordi naabritega – sakslastega. Kapten kutsus nad külla, et meil on head sööki, jooki ja naisi. Õhtul jootis meie pootsman nad täis, kui jutustamisest ära väsis ütles tüürimehele, et räägi nüüd sina. Tüürimees ütles, et oleks praegu parem vait. Lasime neile kaasavõetud plaatidelt Rammsteini ja saksa keelset Mustlasparuni ooperit. Sakslased arvasid nostalgitsedes, et nagu Ida-Saksa muusika.
Tarkus nr 6:Ühel korralikul purjereis DJ-l on alati varuks rahvusvahelist muusikat, et vajadusel tervitada tüürpoori ja pakpoordi naabreid.
Hommikul lahkusime aga varakult ja jätsime sakslased surema.
Esmaspäev, 17. oktoober
Ahto sünnipäev Symi saarel
Laev läks hommikul kapteni eestvedamisel kiirelt liikvele, kuigi meeskond oli alles väsinud. Naised olid targalt vaikselt. Ainult tüürimees Tiit koos kapteniga olid hoos. Jaht lendas nagu kuul, kuid olime praktiliselt üksinda merel ja teisi purjekaid polnud näha. Sadas ka kerget vihma.
Peale kolme tundi sõitu tuul vaibus ja esimene vapper tegi laeva sabas ujumise. Pootsmani kõht läks tühjaks ja tegi uued pannkoogid….ja tuul tuli jõuliselt tagasi. Tiit pistis pootsmani koogi vuntsi taha ja hüüdis “Ega me mingi kalatraaler ole“ ja tüüris laeva ühte Symi unikaalsesse sadamasse, Liina ärkas ka üles. Vesi oli 26 C ja ujumisring.
Sõites Symi sadamasse saab tükk aega nautida kollastes-valgetes toonides mäenõlvale rajatud linnakest. Peale randumist Symi sadamas rentisime rollerid. Saatuslik käik kapten Laurile, keda roller alt vedas. Arst käskis tal Rhodosele minna, sest katki oli rangluu ja ribi.
Tarkus nr 7: Planeeri oma kursid aegsasti ja hoolega. Soovitavalt püsi rohkem merel - luud jäävad terveks!
Rollerite sõit sai sellegipoolest tehtud – järelejäänud seitse reisineegrit sõitsid mööda männi- ja tammemetsade vahel looklevat teed mäe otsa ja said hunnitu merevaate osaliseks. Pärast kaarti lugedes selgus, et teisel pool mäge oli küla Pervola, kuid seal jäi käimata.
Kaotanud oma kapteni Lauri, koondasime jõud ja uueks kapteniks sai Ahti. Õhtul tähistasime reisikaaslase Ahto sünnipäeva kreeka restoranis erinevate mereandidega. Tilosel restorane jätkub ja proovisime vahelduseks lõpuks veel itaalia desserti ja grappasid. Itaallased tahtsid eestlasi vist täis joota, kuid me olime juba eelnevalt kreeka hõrgutisi täis. Pealegi kutsus meid meri…
Teisipäev, 18. oktoober
Dodecanese suurima saare Rhodose Madriki sadam
Lahkusime Symi saarelt 8.20, laeval seitse inimest. Päike, õhk +16 C. Vesi +25 C, tuul mõõdukas 15. Suund Rhodosel.
Tiit ja Ahti võtsid sellise kiiruse üles, et vana purjekas Lurena planeeris laineid nagu kõige modernsem surfaja. Fantastiline sõit, sest tuul võttis tormi tugevuse. Läänemerele sellise tuulega ei lubata, aga Vahemere laine on hoopis teine. Varbad olid kõigil soolases soojas vees ning ka huuled oli merest soolased. Kirjeldamatu tunne, kui merevesi kiirusel 10 sõlme su jalataldu silitab. Sildume juba kella 13 paiku. N 36 ` 27,0` E 28´ 13,6´. Sõidetud 90 miili.
Rhodose sadamasse sissesõit oli ärev. Ruumi ei olnud ja kohalikud käskisid hooga kahe 50-jalase laeva vahele silduda. Seda siis Ahti ka mehiselt tegi! Sadamamehed veel imestasid, et kust te küll sellise tuulega tulete, nende sadamast ei lastud sel päeval küll kedagi merele.
Peagi tuli Lauri ja rääkis oma seiklustest Rhodose haiglas, kus tal tuli kolme palatikaaslasega vaid kuivikuid närida. Lõunaks tegi laevakokk Kairi meile hommikul Tilose kalameestelt saadud värskeid eriilmelisi kalakesi. Kõige maitsvam oli kõige hirmsama näoga.
Tarkus 8: Purjekale kaasa võtta kalastamistarbed ja kalade välimääraja. Meil oli lant isegi kaasas, kuid purjeka sõidukiirus oli pidevalt suur, nii et ristisime ta „veesportlaseks“ ja kalavarud soetasime kohalikelt kaluritelt.
Mingi hetk muutus pootsman Ahti ärevaks, sest Rhodosele julges saabuda veel üks laev. Järgnes äratundmisrõõm „Need on ju meie parmud - sakslased!“
Pärast läksime Euroopa üht suurimat keskaegset linna ja selle 12 meetri paksuseid müüre kaema. Ühtlasi ka suurde sadamasse, et muretseda Laurile järgmiseks hommikuks liinilaevapilet Marmarisse, et ta saaks Türgi kaudu Kopenhaagenisse sõita. Järgmisena oli vaja leida kalaturg. Hoolimata sellest, et Ahti küsis taksojuhilt mitte octopussi, vaid pussicati, jõuti kalaturule ja tõid ära neli erinevat kaheksajalga. Taksojuht õpetas, kuidas octopusi püütakse. Naaberlaeva kapten õpetas, kuidas neid puhastatakse ja keedetakse, grillitakse.
Käigu tagajärg - õhtul oli meil söögiks octopus (kaheksajalg). Anton surus kohe kaks tükki potti ja keetis neid merevees ca pool tundi.
Sakslased tõid õhtul meile lahkelt oma veinivarud, mis neil oma sõidust üle jäi. Imelik, et „parmud“ vähe joovad, meil ei jäänud midagi üle. ;)
Kolmapäev, 19. oktoober
Rhodos – ankrus Symi saare Panormitise abajas
Hommikul passisime tuult, mida polnud. Seega sai meeskond nö linnaloa ja võimaluse osaleda Kreeka üldstreigis. Keskaegsetel kivikattega teedel keset ajalugu kulub aeg kiiresti ja see annab „eurokriisile“ oma tähenduse. Rhodos on näinud ju palju erinevaid tsivilisatsioone, alustades keskaja rüütlitest, ottomanid, itaallased ja riiklus on neil suhteliselt võõras mõiste.
Esimene kontrollaeg tagasi jõuda oli kell 11.30. Kell 11.45 lahkumegi Mandraki sadamst, pardal 7 inimest. Tuul sadamas + W 22-25 sõlme, õhk +19, vesi 24 C. Külmikus on ootamas meid õlu ja octopussid. Siirdume Panormitise lahte 36° 33`N 27° 51´E. Siht Symi saare lõunaosa. Saabume 17.30.
Tuul oli kõvasti vastu ja hommikul heegeldasime Rhodose ranniku lähistel ja tegime jõupingutusi loodusjõud oma kasuks tööle panna. Tuul kandis meid peaaegu Rhodose sadamasse tagasi, kuid minema saime. Õhtuks abajasse ankrusse jõudmiseks tuli lõpuks ikka mootor käima panna ja üle lahe sõita. Naine lubati rooli, aga ei tulnud seda ürgmehe tunnet nagu teistel. See-eest Anton sai lausa kaptenipaberi tegemise pisiku verre, aga seda siis kui purjekas tuulejõul liikvel oli.
Alguses panime purjeka teiste laevade vahele ankrusse. Imetlesime pimeduses säravat Moni Taxiarchi Michaili Panormiti kellatorni ja täiesti inimtühja randa. See on kõigi kreeka meremeeste palverännakute sihtpunkt, kus midagi paludes, tuleb vanduda…(et annad Michailile midagi vastutasuks).
Paar vaprat läksid ujuma, naised istusid talveriietes pardal. Keegi ütles „Vesi, kurat, on soe!“ Tiit sättis end mootorpaati ja pani suspedes ajama… mõtlesime, nüüd on siis kuus järgi. Aga Tiit tuli peagi mootorpaadiga tagasi.
Tuul ei tahtnud aga vaibuda ja mehed läksid ankrut sättima ja jäid sinna kauaks. Naised jäid kambüüsis ahjukartuleid valvama. Mõtlesime, et mehed said meie kartuliasjandusest valesti aru ja hakkasid merepõhja kartulivagusid kündma…
Neljapäev, 20. oktoober
Nisyrose saar, Palon sadam 36°37’24 N 27°10’30 E
Hommikul tõusime varakult, sest ees oli ootamas pikk sõit. Pannkoogid, puhtamad riided selga ja kloostrisse. Vastuvõtt oli väga lahke ja lahkelt lubati püha Michaeli tutvust teha. Kloostri juures oli ka muuseum, kus suur kogu vanu ja uusi pudelikirju, laevamudeleid, 18. ja 19. saj kiriklikud pühakirju ja muud huvitavat. Kõike seda 1.50 euro eest, kui keegi peaks raha küsima.
Pagarikojast saime värsked saiad, suplus ja kell 9 paiku saime merele. Ilm ilus ja päikeseline. Tuult andis Vana meile esimesed 10 miili ja sedasi oleksime sihtpunkti 3,5 tunniga jõudnud, kuid siis lõigati tuul nagu noaga ära ja tuli mootor tööle panna. Tuul tuli, kuid vastutuul ja sedasi jõudsime ca 15 paiku Nisyrose saarele. Päikest saime aga kõvasti. Valusalt.
Vulkaaniline Nisyrose saar tähendab viigimarju ja siin asub Euroopa suurim laavakuppel. 1422 aastal Egeuse meres vulkaani purske tagajärjel lendas pool saart minema. Unustamatu mulje jätab kraater, mis on siiani tegev ja kaatris kõndides näed (rohkem küll haistad), kuis väävelgaasid tulevad maa all. Leida võib mineraale, mis on 200 000 aastat vanad.
Õhtusöögi pakkus meile Capitan Georgius 125 euri eest kaatri küljele rajatud Nikea sadamaküla tänavaäärsess restoranis. Õlled, eelroad, väiksed grillitud krevetid, kalmaarid ja teised mereannid, lambaliha - kõike mida restoranikaptenil oma külmikust pannile oli panna. Kiviviske kaugusel oli meie Lurena – kus potis oli ootamas meid veel kaks octopussi pead. Nende 16 jalga olime merel olles pastaga ära söönud.
Tarkus nr 9: Sõida kohe kui tuult on! Iga õhtu arutasime läbi järgmise päeva sihtkohad ja mõnuga sõitmiseks tuleb jätta ajavaru, et viimasel hetkel ei peaks tormama.
Reede, 21.oktoober
Kos on meeleoluka ööeluga peosaar
Täiesti tuulevaikne ilm, kuid palav kui kurat. Seega päevitame ja ujume. Toomas sõidab. Enne Kosi sadamasse jõudes võtame kütust. Sadamakse ja kütuse eest maksime kogu reisi vältel kokku alla 100 euri.
Viimane õhtu oli kreeta stiilis tavernis. Oi-oi-oi, see oli vast PIDU! Terviseks on kreeka keeles "jamas". Kelner kiitis ka meie tervituse heaks, kui oli kinnituse saanud, et seks tähendab ka Eestis seksi. Kosi raekoja platsi kohvikukülalised polnud miskipärast sirtakitantsimisest huvitatud, meie küll.
Naised andsid merejumal Ahtole (meie rahvausundite järgi kannab merejumal Neptun või Poseidon just sellist nime, aga koondnimi „Vana“ sobib igal pool) lonksu viina ja otsisid, kus asuvad eesti naiste peopidurid. Need jäid merel leidmata. Purjekal sai kapten Ahti oma naiselt kaks sahmakatäit vett kaela ja too läks õigel ajal magama, et kohe-kohe saabuva hommikusele Kaunase lennule jõuda.
Tarkus nr 10: Reisiseltskond vajab jätkusuutlikke uusi tulevikuplaane ja oma hümni (meie oma oli Hümn Rod Stewart: I’m Sailing) Küll siis kümme mereneegrit lähevad jälle koos õhtusöögile või merereisile!
Purjereisid on mõnusad, sest on aega vestelda ja rääkida. Seda kõike integreeritud sõiduk/hotelli pinnal. Sõidus olles said ka paljud Euroopa ja Eesti probleemid arutelude käigus lahendused. Rail Baltica on vajalik on täiesti teostatav ja vajalik, kõik linnaplaneerijad peavad mängima SimCityt jne. Tagasi teel lisandus mõte, et Tallinna linn peaks Nisyrose saare eeskujul ja Euroopa rahade toel, tegema Aegna saarele korraliku jahisadama, kus saaksid Soome jahid silduda. Kreeka probleemi lahendame lihtsalt – võtame mõned saared endale ja viime edaspidi oma pensionärid sinna pensionipõlve veetma. Ikka superinimliku kliima pärast oktoobri keskpaik ja õues oleks nagu meie augusti keskpaik. Järgmine sügis võiks tulla Estonian Open purjetamises Kosil – Eesti, Kreeka, Türgi!
Reisi lõpp ja kojusõit
Kaunases tervitab meid üks eestlasest täiskasvanu, kel on talvemüts peas. Meie meretarkused tagasid meile väga meeleoluka nädala purjede all ja plaanis on tuleval aastal korrata.
Redigeeritud ja tsenseeritud tekst: Ajakiri Navigaator talv 2011/2012
