Merematkamine on valdkond, mis on senini Eesti reisihuviliste hulgas teenimatult vähe tähelepanu saanud ja selle üheks peamiseks põhjuseks on teadmatusest tulenevad hirmud. Käesolev reisikiri näitab et purjejahiga merematkamine on jõukohane peaaegu igaühele.
Alustuseks mõni müüdimurdmine.
Müüt: purjetamine soojadel meredel on väga kallis.
Tegelikkus: meie seniste matkade jahirendikulud on jäänud suurusjärku 300 eurot inimese kohta nädalas. Sellele lisanduvad lennukipiletid ja söök-jook. Mõistlikult majandades ja planeerides on nädalase puhkuse purjede all kogumaksumus 600 eurot.
Müüt: iga päev merel loksuda on igav.
Tegelikkus: tavaliselt tähendab matk Vahemerel saarelt-saarele purjetamist, kus merel ollakse 3-6 tundi päevas. Iga päev ollakse erineval saarel, kuigi vastavalt meeskonna soovile on jäädud ka kauemaks. Suuremat vaheldusrikkust soojamaapuhkusel annab otsida!
Müüt: Purjetamine on ohtlik ja suuri kogemusi ja oskusi vajav.
Tegelikkus: te vajate ühte kogenud purjetajat kapteniks, kõige muuga saab hakkama iga esimest korda jahi pardale astuv inimene. Kapteni leidmine sõpruskonna hulgast ei ole keeruline, juhul kui siiski ei leia, siis kapteni palkamine tähendab 100-150 eurost lisakulu inimese kohta ning vajadusel aitab teid MTÜ Kurvits Sailing selles.
Müüt: jahis elamine on kitsas ja ebamugav.
Tegelikkus: purjejahtides on kahekohalised kajutid, enamasti laia koiga (voodiga) ja 1-3 WC-dušširuumi. Lisaks korraliku sisustusega kambüüs (köök) ja messikajut (elutuba). Rääkimata vööri- ja ahtritekist. Elutingimused on võrreldavad väikese apartment-tüüpi hotelliga.
Oma sellel merematkal käisime 11-nel saarel ja külastasime 14-et sadamat.
Meie seekordne merematk algab juba tuttavast kohast, Kosi saarelt, kuhu saabume laupäeva varahommikuse lennukiga. Sõit lennujaamast linna kestab 45 minutit ja maksab 3,2 eurot. Kuna äratus on olnud kell 4, siis kõhud nõuavad häälekalt toekat hommikusööki, mida rikkalik kreeka köök on ka valmis pakkuma. Maandume mürtsuga linna restoranidetänava laua taha ja tellime rikkalikult. Tellimusest ei puudu ka Retsina, väga spetsiifiline kreeka vein, mis sobib oivaliselt kreeka köögi toitudega. Kell on 11 hommikul ja selline tellimus paneb kelneri küll natuke kulmu kergitama. Aga meil algas puhkus!
Hiline hommikusöök kasvab sujuvalt varaseks lõunasöögiks ja on sobivaks sisseelamiseks järgnevatele päevadele. Meil on kaasas fanaatiline laevakokk Kairi, kellega võtsime juba eelmisel aastal käibele termini „gurmeepurjetamine“, mis iseloomustab väga hästi meie matka. Ja see ei tähenda mitte ainult kohalike restoraniköökide nautimist, vaid eelkõige laevakambüüsi sihipärast kasutamist.
Peale rikkalikku ja meeleolukat söömaaega tänavamuusikute musitseerimise saatel, suundume veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel asuvasse jahisadamasse, et leida paat. Jahirendiäris on tavaks, et standardrent käib laupäevast laupäevani ja jahi saab kätte pealelõunal. Sadamas selgub, et meie jaht on alles teel Rhodoselt Kosile ja enne viit pealelõunal pärale ei jõua. Ega me sellest ülearu kurvasta, on aega nautida ligi 30-ne kraadist kevadilma ja sooritada laevaköögi varustusretk sadamapoodi.
Nõuanne: laevaköögi varustamine nädalaks 8-le inimesele nõuab mõningast kogemust. Külmkappi nõudvaid toiduaineid (sink, vorst, liha, piim, või, jogurt jms) võib ka reisi kestel juurde osta, suurematel saartel on võimalused olemas. Sama kehtib ka karastavate jookide kohta, mis ei tohiks külmikust kunagi lõppeda, aga mille vajalik kogus oleneb väga palju laevapere harjumustest ja meeleolust. Samuti tasub kasutada suuremate poodide pakutavat kauba jahti transportimise teenust. Enamasti on teenus tasuta.
Meie jaht nimega Antrikos saabub kella kuueks. Kiire koristus ja jahi ülevõtmine. Proviant tuuakse pruuni poisi poolt kohale ja tõstetakse laeva. Igati viisakas. Aeg on saalingusse tõmmata trikoloor, ka see on detail, mille peaks kodust kaasa võtma, nii on vähemalt mõnele selge, millisest riigist purjetamisseltskond pärit on ja samas võib tundmatu lipp tekkivate vestluste käigus lõppeda toredate tutvumistega.
Anname otsad.
Nõuanne: Ülevõtmisel tasub tähelepanelik olla ja lasta näidata seadmete töökorras olekut. Et kraanikausid ja WC-d ummistunud ei ole, et elektroonikaseadmed töötavad, et gaasiballoonid on täis. Kindlasti tasub vaadata, et voodipesu ja käterätikuid on tellitud kogus. Kui jahti rentides on makstud lisakindlustus, pole ülevõtmisel vaja liigselt pisiasjadesse süveneda, küll aga siis, kui kindlustuse asemel on kasutatud deposiiti.
Mitte ainult rendifirma ei jälgi väga täpselt, millised detailid laevaga koos üle antakse, ka endal tuleb asjadel silm peal hoida. Hea on seegi, kui saab paar sõna kuulda eelmise rendiseltskonna käest, nemad on juba kogenud ning teavad konkreetse paadi nõrku kohti. Meie kogemus näitab, et väike ring enne kodusadama jätmist näitab kätte, mida veel rendifirmalt nõuda enne otste täielikku lahtiandmist. Näiteks ei püsinud ühel paadil uksed ilma lukustamata väiksemagi kreeni puhul üldse kinni, väheke tuulisemate ilmade korral oleks see tõeliseks tüütuseks kujunenud.
Meie esimese õhtu sihtkoht on Kalymnose saar, mis jääb paarikümne meremiili kaugusele. Logiraamatus on sissekanne: „taevas on pilvitu, idakaares tõuseb hiigelsuur täiskuu, läänekaares on päikeseloojang. Hunnitu...“. Lõunamaale kohaselt toimub päevavalguse kustumine kiiresti, öövalgus täiskuu näol on keeratud maksimumi.
Sildume Kalymnose jahtklubi kais kell 22.30, rannapromenaad on laupäevaõhtuselt lärmakas ja rahvarohke. Kreekas on parlamendivalimiste eelõhtu ja kampaania käib täie hooga. Veendunud antikommunistidena anname oma tagasihoidliku panuse Kreeka tuleviku heaks ja eemaldame majaseintelt mõned kommunistliku partei plakatid. Järgmise õhtu valimistulemusi see aktsioon küll kahjuks oluliselt ei mõjuta.
Hommik saabub kirikukellade helinal 6.30. Laevakokk on juba ametis, kapten ja kapteniproua sportlike inimestena suunduvad hommikujooksule. Kirikute uksed on avatud, valimispropaganda putkad samuti.
Kuna eilne saabumine oli suhteliselt hiline, siis vaatame peale hommikusööki veel linnas ringi - katoliiklastest laevapere liikmed käivad kirikus, ajaloohuvilised arheoloogiamuuseumis. Kalymnose saar on eriti kuulus kahe asja poolest - seal on kõige rohkem spongipüüdjaid ning see on sportmägironijate paradiis.
Spong on vetikasarnane mereloom, mida peale kuivatamist kasutatakse pesukäsnana, Kalymnose saarelt leiab spongimuuseumi ja tuhande erineva kuju, struktuuri ja tugevusega sponge, sealt tasub kodustele kindlasti mõned kaasa osta.
Mägironijate tarvis korraldatakse saarel festivale ja võistlusi, on palju tuntud kaljusid ja radasid, mida läbida ning alati leidub keegi, kes soovib ronimiskaaslast, lapsed saavad seal ronimise selgeks juba väga noorelt, ronimisseinad on püstitatud isegi peaväljakule ja rannapromenaadile.
Kell 11.00 anname otsad.
Kurss Lerose saare peasadamasse. Ilm on vähese tuulega, edasiliikumiseks on rohkem abi mootorist kui purjedest. Väikeses abajas teeme esimese ujumispeatuse, veetemperatuurinäidik näitab 24,8 kraadi. Pole paha mai alguse kohta.
Peale ujumist võtab laeva juhtimise üle autopiloot, kokk ja abikokad valmistavad lõunasööki. Selleks läheb ahju hommikul marinaadi pandud lambakarree. Laevakoka praktiline soovitus: kui pearoog on läinud ahju, tuleb serveerida ahtritekile suupisted, muidu muutub laevapere kambüüsist tulevate isutekitavate aroomide mõjul närviliseks.
Meie laevaperele tundub, et merel on tekkinud väike võistlusmoment. Ristime teise paadi “poistebändiks”, sest naisi neil ei paista. Sadamasse jõuavad nad enne meid, kuid lõplikult otsad kai küljes on meil siiski esimesena.
Saarel rendime rollerid ning igaüks sõidab soovitud suunas. Roller on väikesaarel ideaalne liiklusvahend, paras kiirus kõikjale jõudmiseks ja soodne hind. Ööpäeva rent jääb hinnavahemikku 10 - 15 eurot, enamikes kohtades a-kategooria juhilubasid ei nõuta ning bensiinipaaki pole mõtet täis osta, paar-kolm liitrit veavad välja väga pika distantsi.
Lakki linnake Lerose saarel ei ole klassikaliselt kreekapäraste majakestega piltpostkaardisarnane kaunitar vaid koloniaalstiilis arhitektuuriga ja natuke tööstusliku moega. Üks väheseid väikesaare sadamaid, kus küsitakse sadamamaksu. Igatahes meie lemmikute hulka ta ei kuulu. Küll aga on Lakki väga hea proviandi täiendamiseks. Esmaklassiline roheline turg kõikmõeldava taimse toiduga naeratamapanevate hindadega. Samuti hea kalapood.
Järgmise päeva (esmaspäeva) sihtkoht on matka kõige kuulsam saar, Patmos. Hommik tõotab kena purjetamisilma, sealhulgas tuult. Lakki lahest välja saades ongi rõõm purjed heisata ja matkapurjetamiseks ideaalilähedase 6-9 sõlmelise kiirusega lahedas tihttuules silmapiiril paistva Patmose poole seilata. Lõunasöögi pearoaks lubab laevakokk grillitud kala. Lakkist õnnestus osta värsket, mida Kairi ahtris rookima asub. Ei tea kas Vanal oli tööriistadest puudu või mis, aga kalarookimise käigus otsustas ta lisaks kalarapetele endale võtta ka kaks nuga. Ja mõne aja pärast ka landi. Me ei pannud seda talle mitte pahaks.
Sissesõidul Patmose lahte seame vööritekile delfiinivahid sest eelmisel kevadel samas lahes saatsid meid need armsad loomakesed. Seekord neid siiski ei näe. Patmose laht on lai ja sügavale sisemaale ulatuv, hästi kaitstud valitsevate põhjakaarte tuulte eest, siia on alati hea ja turvaline sisse sõita. Sadam ise on pika betoonkaiga otse tänava ääres, lihtne silduda ja ka rendirollereid otse ahtritrapi kõrvale parkida. Kui kaiotsad on kinnitatud ja saabumisõlu tehtud, rendime rollerid ning suundume teisele poole saart et külastada ühte mõnusat hipikohvikut kus eelmisel korral käidud. Kohvik ja peremees on täpselt samasugused, äratundmisrõõm on vastastikune.
Nõuanne: Harrastades merematkamist, ärge kartke uuesti ja uuesti seilata kohtadesse, kus juba olete käinud. Väikesaartel ei ole massiturismi ja on meeletult positiivne kohata kaugetel maadel äratundmisrõõmu ja saada koheldud kui vana sõber. Siiralt.
Tiirutame saarel, vaatame vanu kauneid kabeleid ja kalurikülasid. Päikeseloojangu nautimiseks otsime mäekünka vaatega läände.
Järgmine päev Patmosel kulub saarele kuulsust toonud objektide, kloostri ja Johannese Ilmutuse koopa külastamiseks. Peale hommikujooksu ja hommikusööki toimub motoriseeritud palverännak vanasse kindlus-kloostrisse, hommikune missa veel kestab. Missa lõppedes jagatakse õnnistatud leiba ja puru (leivapuru, rosinad, kruubid, seesamiseemned, mitmesugused maitsetaimed). Võtame tänuga vastu. Kloostris on ka väga hea muuseum, kus põhjalik ülevaade nii kloostri ajaloost kui ka laiemalt Kreeka kristlikust minevikust.
Poolel teel kloostrimäest alla on koobas, kus pärimuse järgi Evangelist Johannes sai ilmutuse, mille tagajärjel sündis Piibli viimane, Ilmutuse raamat. Nagu maailmakuulsate paikade puhul ikka, on siin natuke tunda kommertsi ja turismiäri hingust. Aga ainult natuke.
Tagasi sadamalinnakeses, sooritame sisseostud, tagastame rollerid ja olemegi teel järgmisele saarele.
Arki on saar, kus aastaringselt elab ainult paar peret. Sadam on väike, mahutab vaevalt kümmekond jahti, külakese moodustavad mõnikümmend maja, väike külalistemaja, kaks taverni ja kaks kabelit. Lisaks mõningane hajaasustus üle saare. Laevapere kristlastest liikmed suunduvad väikesesse kabelisse, kus toimub eestikeelne palvus armulauaga. Enne palvust räägib vaimulik loo saare ajaloost, mis on seotud Vene tsaariperekonnaga.
Peale kosutavat vaimutoitu on aeg kosutada ka ihu, selleks on Kreekas loodud tavernid. Maandudes ühes kahest tavernis selgub, et ka siin on eelmisest aastast tuttav peremees. Ja kohalikud kliendid on ka täpselt samad ja samades laudades. Nagu ei olekski vahepeal möödunud terve aasta! Pidu läheb käima hoogsalt, lisaks mitmekäigusele õhtusöögile saame põhjaliku õpetuse kaheksajala püüdmiseks ja grillimiseks. Meeleolukas õhtusöök lõpeb sirtakikoolitusega. Kogu neljatunnine mitmekäiguline õhtusöök ohtra veini ja ouzoga on näide Kreeka soodsatest hindadest: kaheksaliikmelise seltskonna arve on 87 eurot. Kogu reisi vältel õnnestus meil ainult kahel korral rikkaliku kaheksa-inimese õhtusöögi arve üle 100 euro punnitada.
Järgmisel hommikul tabame merelt tulevad kalurid, kes on jäänud väga kesise saagiga. Meile öeldakse, et kala ei müüda, selle saavad kohalikud tavernipidajad. Millegipärast paisuvad hääled ja temperamentsed kreeklased vaidlevad millegi üle tuliselt. Kui kalapaatide juures on jäänud vaikseks, läheneb meie laevakokk külg ees uuesti kaluritele. Kohalike väike tüli on meie õnn, saame kasina kalasaagi endale. Meie kaheksaliikmelisele laevaperele valmib sellest maitsev ja külluslik lõunasöök merel. Tegemist on ju gurmeepurjetamisega!
Arki on meie matka alguspunktist kõige kaugem sadam, sealt on meie kurss jälle tagasi Kosi saarele, kuhu peame jõudma reede õhtuks. Tänase, kolmapäeva, sihtkoht on Pandeli väike kalasadam Lerose saarel. Kui Lakki oli sadam saare läänekaldal, siis Pandeli on idas, Türgi ranniku poole. Pandeli on tõeliselt väike, peamiselt kaluripaatidele mõeldud, sadamasse mahub 5-6 jahti. Üle sadamalinnakese kõrgub kalju peal vana, VII sajandist pärit kindlus. Rendirollerid veavad meid mäkke. Kindlusest avaneb vaade ümberkaudsetele saartele ja Türgile. Ajalooliselt on tegu olulise tugipunktiga kristluse ja islami leviala piiril. Pandeli on imeilus linnake oma surnuaedade, mägiste ja kitsaste tänavate, hubaste kohvikute ning kaunite ehtepoodidega. Kui ajagraafik võimaldaks, tasuks siin peatuda mitu päeva.
Õhtune gurmeeseiklus viib meid rannaliivale avanevasse restorani. Valikus erinevad mereannid, meie sügav huvi pakutavate kalade vastu päädib restorani külmkambris, kus peremees presenteerib meile suuremaid ja väiksemaid söödavaid olevusi. Suurim kala on uhkelt üle meetri pikk ning kaheksajalg kaalub rohkem kui viis kilo.
See avatud ja vahetu sõbralik suhtlemine on kohalike inimeste külalislahkuse hea näide, tunneme end kui sõbra juures.
Järgmine päev on purjetamisdistantsilt reisi üks lühemaid, ainult 15 miili, seepärast stardime hilisel ennelõunal. Hommikupoolik viib kapteni saare teisele kaldale kalapoodi, saagiks värskelt püütud kaheksajalg. Laevapere naudib jalutamist ja päevitamist.
Päeva sihtkoht, Vahti sadam Kalymnise saarel, on maalilise fjordi lõpus. Sissesõit on pikk ja kitsas, kahel pool kõrged kaljud. Sadam jällegi väike, mahutab napilt 15 jahti. Aga sadamas on rohkesti taverne, tundub et kogu külake koosnebki nendest. Õhtusöögi teeb eriliseks see, et kaldapealsest tavernist, mis jääb laevaahtrist napi 10 meetri kaugusele, serveeritakse kogu tellimus ahtritekile. Lambakarree on võrratu!
Vahti on sadam, kus ei ole rollerirenti, seetõttu saame nautida pika õhtu sadamamelu ja suhelda naaberlaevade seilajatega. Seda saame teha ka eesti keeles, nimelt on meie kõrval 5 jahti täis sugulasrahvast soomlasi.
Esimese matkanädala viimane päev viib meid tagasi Kosile. Päev on palav ja tuuletu, kes veel ei ole ennast päikesega ära põletanud, teeb seda nüüd. Mõned miilid enne Kosile jõudmist märkab tüürimees suurel kiirusel ristuvatel kurssidel lähenevat mootorjahti. Lähemale jõudes on meie üllatus suur, kui selgub et elegantne valge kaunitar kannab ahtris sinimustvalget trikoloori! Maailm on ikka väike ja Eesti lipu all seilavad alused võivad kohtuda kaugetel vetel nii, et üksteisest möödamahtumiseks peavad isegi kurssi muutma. Viktor Siilatsil on alanud puhkus ja ta suundub oma kodusadamast Kosilt põhjapoolsetele saartele. Kos on saar, mis on meelitanud teisigi eestlasi enda juurde, saarel omab kinnisvara Jaan Manitski ja resideerib isegi Eesti aukonsul.
Laupäev, meeskonnavahetuse päev. Kapten ja kapteniproua jäävad teiseks nädalaks, ülejäänud laevapere suundub lennukile. Laevapäevikus on read: „Lahkumine on kurb, lahkujatele seetõttu et peavad lahkuma, meile seetõttu, et peame maha jääma. Koduigatsus tuli peale.“
Aga tegutsedes ja uute laevapere liikmete ootuses kaob kurbus, koristame laeva, viime pesu pesema, naudime sooja hommikut ja valmistume sõprade väärikaks vastuvõtuks.
Reisikiri ilmus ajakirjas Navigaator 3/2012
Alustuseks mõni müüdimurdmine.
Müüt: purjetamine soojadel meredel on väga kallis.
Tegelikkus: meie seniste matkade jahirendikulud on jäänud suurusjärku 300 eurot inimese kohta nädalas. Sellele lisanduvad lennukipiletid ja söök-jook. Mõistlikult majandades ja planeerides on nädalase puhkuse purjede all kogumaksumus 600 eurot.
Müüt: iga päev merel loksuda on igav.
Tegelikkus: tavaliselt tähendab matk Vahemerel saarelt-saarele purjetamist, kus merel ollakse 3-6 tundi päevas. Iga päev ollakse erineval saarel, kuigi vastavalt meeskonna soovile on jäädud ka kauemaks. Suuremat vaheldusrikkust soojamaapuhkusel annab otsida!
Müüt: Purjetamine on ohtlik ja suuri kogemusi ja oskusi vajav.
Tegelikkus: te vajate ühte kogenud purjetajat kapteniks, kõige muuga saab hakkama iga esimest korda jahi pardale astuv inimene. Kapteni leidmine sõpruskonna hulgast ei ole keeruline, juhul kui siiski ei leia, siis kapteni palkamine tähendab 100-150 eurost lisakulu inimese kohta ning vajadusel aitab teid MTÜ Kurvits Sailing selles.
Müüt: jahis elamine on kitsas ja ebamugav.
Tegelikkus: purjejahtides on kahekohalised kajutid, enamasti laia koiga (voodiga) ja 1-3 WC-dušširuumi. Lisaks korraliku sisustusega kambüüs (köök) ja messikajut (elutuba). Rääkimata vööri- ja ahtritekist. Elutingimused on võrreldavad väikese apartment-tüüpi hotelliga.
Oma sellel merematkal käisime 11-nel saarel ja külastasime 14-et sadamat.
Meie seekordne merematk algab juba tuttavast kohast, Kosi saarelt, kuhu saabume laupäeva varahommikuse lennukiga. Sõit lennujaamast linna kestab 45 minutit ja maksab 3,2 eurot. Kuna äratus on olnud kell 4, siis kõhud nõuavad häälekalt toekat hommikusööki, mida rikkalik kreeka köök on ka valmis pakkuma. Maandume mürtsuga linna restoranidetänava laua taha ja tellime rikkalikult. Tellimusest ei puudu ka Retsina, väga spetsiifiline kreeka vein, mis sobib oivaliselt kreeka köögi toitudega. Kell on 11 hommikul ja selline tellimus paneb kelneri küll natuke kulmu kergitama. Aga meil algas puhkus!
Hiline hommikusöök kasvab sujuvalt varaseks lõunasöögiks ja on sobivaks sisseelamiseks järgnevatele päevadele. Meil on kaasas fanaatiline laevakokk Kairi, kellega võtsime juba eelmisel aastal käibele termini „gurmeepurjetamine“, mis iseloomustab väga hästi meie matka. Ja see ei tähenda mitte ainult kohalike restoraniköökide nautimist, vaid eelkõige laevakambüüsi sihipärast kasutamist.
Peale rikkalikku ja meeleolukat söömaaega tänavamuusikute musitseerimise saatel, suundume veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel asuvasse jahisadamasse, et leida paat. Jahirendiäris on tavaks, et standardrent käib laupäevast laupäevani ja jahi saab kätte pealelõunal. Sadamas selgub, et meie jaht on alles teel Rhodoselt Kosile ja enne viit pealelõunal pärale ei jõua. Ega me sellest ülearu kurvasta, on aega nautida ligi 30-ne kraadist kevadilma ja sooritada laevaköögi varustusretk sadamapoodi.
Nõuanne: laevaköögi varustamine nädalaks 8-le inimesele nõuab mõningast kogemust. Külmkappi nõudvaid toiduaineid (sink, vorst, liha, piim, või, jogurt jms) võib ka reisi kestel juurde osta, suurematel saartel on võimalused olemas. Sama kehtib ka karastavate jookide kohta, mis ei tohiks külmikust kunagi lõppeda, aga mille vajalik kogus oleneb väga palju laevapere harjumustest ja meeleolust. Samuti tasub kasutada suuremate poodide pakutavat kauba jahti transportimise teenust. Enamasti on teenus tasuta.
Meie jaht nimega Antrikos saabub kella kuueks. Kiire koristus ja jahi ülevõtmine. Proviant tuuakse pruuni poisi poolt kohale ja tõstetakse laeva. Igati viisakas. Aeg on saalingusse tõmmata trikoloor, ka see on detail, mille peaks kodust kaasa võtma, nii on vähemalt mõnele selge, millisest riigist purjetamisseltskond pärit on ja samas võib tundmatu lipp tekkivate vestluste käigus lõppeda toredate tutvumistega.
Anname otsad.
Nõuanne: Ülevõtmisel tasub tähelepanelik olla ja lasta näidata seadmete töökorras olekut. Et kraanikausid ja WC-d ummistunud ei ole, et elektroonikaseadmed töötavad, et gaasiballoonid on täis. Kindlasti tasub vaadata, et voodipesu ja käterätikuid on tellitud kogus. Kui jahti rentides on makstud lisakindlustus, pole ülevõtmisel vaja liigselt pisiasjadesse süveneda, küll aga siis, kui kindlustuse asemel on kasutatud deposiiti.
Mitte ainult rendifirma ei jälgi väga täpselt, millised detailid laevaga koos üle antakse, ka endal tuleb asjadel silm peal hoida. Hea on seegi, kui saab paar sõna kuulda eelmise rendiseltskonna käest, nemad on juba kogenud ning teavad konkreetse paadi nõrku kohti. Meie kogemus näitab, et väike ring enne kodusadama jätmist näitab kätte, mida veel rendifirmalt nõuda enne otste täielikku lahtiandmist. Näiteks ei püsinud ühel paadil uksed ilma lukustamata väiksemagi kreeni puhul üldse kinni, väheke tuulisemate ilmade korral oleks see tõeliseks tüütuseks kujunenud.
Meie esimese õhtu sihtkoht on Kalymnose saar, mis jääb paarikümne meremiili kaugusele. Logiraamatus on sissekanne: „taevas on pilvitu, idakaares tõuseb hiigelsuur täiskuu, läänekaares on päikeseloojang. Hunnitu...“. Lõunamaale kohaselt toimub päevavalguse kustumine kiiresti, öövalgus täiskuu näol on keeratud maksimumi.
Sildume Kalymnose jahtklubi kais kell 22.30, rannapromenaad on laupäevaõhtuselt lärmakas ja rahvarohke. Kreekas on parlamendivalimiste eelõhtu ja kampaania käib täie hooga. Veendunud antikommunistidena anname oma tagasihoidliku panuse Kreeka tuleviku heaks ja eemaldame majaseintelt mõned kommunistliku partei plakatid. Järgmise õhtu valimistulemusi see aktsioon küll kahjuks oluliselt ei mõjuta.
Hommik saabub kirikukellade helinal 6.30. Laevakokk on juba ametis, kapten ja kapteniproua sportlike inimestena suunduvad hommikujooksule. Kirikute uksed on avatud, valimispropaganda putkad samuti.
Kuna eilne saabumine oli suhteliselt hiline, siis vaatame peale hommikusööki veel linnas ringi - katoliiklastest laevapere liikmed käivad kirikus, ajaloohuvilised arheoloogiamuuseumis. Kalymnose saar on eriti kuulus kahe asja poolest - seal on kõige rohkem spongipüüdjaid ning see on sportmägironijate paradiis.
Spong on vetikasarnane mereloom, mida peale kuivatamist kasutatakse pesukäsnana, Kalymnose saarelt leiab spongimuuseumi ja tuhande erineva kuju, struktuuri ja tugevusega sponge, sealt tasub kodustele kindlasti mõned kaasa osta.
Mägironijate tarvis korraldatakse saarel festivale ja võistlusi, on palju tuntud kaljusid ja radasid, mida läbida ning alati leidub keegi, kes soovib ronimiskaaslast, lapsed saavad seal ronimise selgeks juba väga noorelt, ronimisseinad on püstitatud isegi peaväljakule ja rannapromenaadile.
Kell 11.00 anname otsad.
Kurss Lerose saare peasadamasse. Ilm on vähese tuulega, edasiliikumiseks on rohkem abi mootorist kui purjedest. Väikeses abajas teeme esimese ujumispeatuse, veetemperatuurinäidik näitab 24,8 kraadi. Pole paha mai alguse kohta.
Peale ujumist võtab laeva juhtimise üle autopiloot, kokk ja abikokad valmistavad lõunasööki. Selleks läheb ahju hommikul marinaadi pandud lambakarree. Laevakoka praktiline soovitus: kui pearoog on läinud ahju, tuleb serveerida ahtritekile suupisted, muidu muutub laevapere kambüüsist tulevate isutekitavate aroomide mõjul närviliseks.
Meie laevaperele tundub, et merel on tekkinud väike võistlusmoment. Ristime teise paadi “poistebändiks”, sest naisi neil ei paista. Sadamasse jõuavad nad enne meid, kuid lõplikult otsad kai küljes on meil siiski esimesena.
Saarel rendime rollerid ning igaüks sõidab soovitud suunas. Roller on väikesaarel ideaalne liiklusvahend, paras kiirus kõikjale jõudmiseks ja soodne hind. Ööpäeva rent jääb hinnavahemikku 10 - 15 eurot, enamikes kohtades a-kategooria juhilubasid ei nõuta ning bensiinipaaki pole mõtet täis osta, paar-kolm liitrit veavad välja väga pika distantsi.
Lakki linnake Lerose saarel ei ole klassikaliselt kreekapäraste majakestega piltpostkaardisarnane kaunitar vaid koloniaalstiilis arhitektuuriga ja natuke tööstusliku moega. Üks väheseid väikesaare sadamaid, kus küsitakse sadamamaksu. Igatahes meie lemmikute hulka ta ei kuulu. Küll aga on Lakki väga hea proviandi täiendamiseks. Esmaklassiline roheline turg kõikmõeldava taimse toiduga naeratamapanevate hindadega. Samuti hea kalapood.
Järgmise päeva (esmaspäeva) sihtkoht on matka kõige kuulsam saar, Patmos. Hommik tõotab kena purjetamisilma, sealhulgas tuult. Lakki lahest välja saades ongi rõõm purjed heisata ja matkapurjetamiseks ideaalilähedase 6-9 sõlmelise kiirusega lahedas tihttuules silmapiiril paistva Patmose poole seilata. Lõunasöögi pearoaks lubab laevakokk grillitud kala. Lakkist õnnestus osta värsket, mida Kairi ahtris rookima asub. Ei tea kas Vanal oli tööriistadest puudu või mis, aga kalarookimise käigus otsustas ta lisaks kalarapetele endale võtta ka kaks nuga. Ja mõne aja pärast ka landi. Me ei pannud seda talle mitte pahaks.
Sissesõidul Patmose lahte seame vööritekile delfiinivahid sest eelmisel kevadel samas lahes saatsid meid need armsad loomakesed. Seekord neid siiski ei näe. Patmose laht on lai ja sügavale sisemaale ulatuv, hästi kaitstud valitsevate põhjakaarte tuulte eest, siia on alati hea ja turvaline sisse sõita. Sadam ise on pika betoonkaiga otse tänava ääres, lihtne silduda ja ka rendirollereid otse ahtritrapi kõrvale parkida. Kui kaiotsad on kinnitatud ja saabumisõlu tehtud, rendime rollerid ning suundume teisele poole saart et külastada ühte mõnusat hipikohvikut kus eelmisel korral käidud. Kohvik ja peremees on täpselt samasugused, äratundmisrõõm on vastastikune.
Nõuanne: Harrastades merematkamist, ärge kartke uuesti ja uuesti seilata kohtadesse, kus juba olete käinud. Väikesaartel ei ole massiturismi ja on meeletult positiivne kohata kaugetel maadel äratundmisrõõmu ja saada koheldud kui vana sõber. Siiralt.
Tiirutame saarel, vaatame vanu kauneid kabeleid ja kalurikülasid. Päikeseloojangu nautimiseks otsime mäekünka vaatega läände.
Järgmine päev Patmosel kulub saarele kuulsust toonud objektide, kloostri ja Johannese Ilmutuse koopa külastamiseks. Peale hommikujooksu ja hommikusööki toimub motoriseeritud palverännak vanasse kindlus-kloostrisse, hommikune missa veel kestab. Missa lõppedes jagatakse õnnistatud leiba ja puru (leivapuru, rosinad, kruubid, seesamiseemned, mitmesugused maitsetaimed). Võtame tänuga vastu. Kloostris on ka väga hea muuseum, kus põhjalik ülevaade nii kloostri ajaloost kui ka laiemalt Kreeka kristlikust minevikust.
Poolel teel kloostrimäest alla on koobas, kus pärimuse järgi Evangelist Johannes sai ilmutuse, mille tagajärjel sündis Piibli viimane, Ilmutuse raamat. Nagu maailmakuulsate paikade puhul ikka, on siin natuke tunda kommertsi ja turismiäri hingust. Aga ainult natuke.
Tagasi sadamalinnakeses, sooritame sisseostud, tagastame rollerid ja olemegi teel järgmisele saarele.
Arki on saar, kus aastaringselt elab ainult paar peret. Sadam on väike, mahutab vaevalt kümmekond jahti, külakese moodustavad mõnikümmend maja, väike külalistemaja, kaks taverni ja kaks kabelit. Lisaks mõningane hajaasustus üle saare. Laevapere kristlastest liikmed suunduvad väikesesse kabelisse, kus toimub eestikeelne palvus armulauaga. Enne palvust räägib vaimulik loo saare ajaloost, mis on seotud Vene tsaariperekonnaga.
Peale kosutavat vaimutoitu on aeg kosutada ka ihu, selleks on Kreekas loodud tavernid. Maandudes ühes kahest tavernis selgub, et ka siin on eelmisest aastast tuttav peremees. Ja kohalikud kliendid on ka täpselt samad ja samades laudades. Nagu ei olekski vahepeal möödunud terve aasta! Pidu läheb käima hoogsalt, lisaks mitmekäigusele õhtusöögile saame põhjaliku õpetuse kaheksajala püüdmiseks ja grillimiseks. Meeleolukas õhtusöök lõpeb sirtakikoolitusega. Kogu neljatunnine mitmekäiguline õhtusöök ohtra veini ja ouzoga on näide Kreeka soodsatest hindadest: kaheksaliikmelise seltskonna arve on 87 eurot. Kogu reisi vältel õnnestus meil ainult kahel korral rikkaliku kaheksa-inimese õhtusöögi arve üle 100 euro punnitada.
Järgmisel hommikul tabame merelt tulevad kalurid, kes on jäänud väga kesise saagiga. Meile öeldakse, et kala ei müüda, selle saavad kohalikud tavernipidajad. Millegipärast paisuvad hääled ja temperamentsed kreeklased vaidlevad millegi üle tuliselt. Kui kalapaatide juures on jäänud vaikseks, läheneb meie laevakokk külg ees uuesti kaluritele. Kohalike väike tüli on meie õnn, saame kasina kalasaagi endale. Meie kaheksaliikmelisele laevaperele valmib sellest maitsev ja külluslik lõunasöök merel. Tegemist on ju gurmeepurjetamisega!
Arki on meie matka alguspunktist kõige kaugem sadam, sealt on meie kurss jälle tagasi Kosi saarele, kuhu peame jõudma reede õhtuks. Tänase, kolmapäeva, sihtkoht on Pandeli väike kalasadam Lerose saarel. Kui Lakki oli sadam saare läänekaldal, siis Pandeli on idas, Türgi ranniku poole. Pandeli on tõeliselt väike, peamiselt kaluripaatidele mõeldud, sadamasse mahub 5-6 jahti. Üle sadamalinnakese kõrgub kalju peal vana, VII sajandist pärit kindlus. Rendirollerid veavad meid mäkke. Kindlusest avaneb vaade ümberkaudsetele saartele ja Türgile. Ajalooliselt on tegu olulise tugipunktiga kristluse ja islami leviala piiril. Pandeli on imeilus linnake oma surnuaedade, mägiste ja kitsaste tänavate, hubaste kohvikute ning kaunite ehtepoodidega. Kui ajagraafik võimaldaks, tasuks siin peatuda mitu päeva.
Õhtune gurmeeseiklus viib meid rannaliivale avanevasse restorani. Valikus erinevad mereannid, meie sügav huvi pakutavate kalade vastu päädib restorani külmkambris, kus peremees presenteerib meile suuremaid ja väiksemaid söödavaid olevusi. Suurim kala on uhkelt üle meetri pikk ning kaheksajalg kaalub rohkem kui viis kilo.
See avatud ja vahetu sõbralik suhtlemine on kohalike inimeste külalislahkuse hea näide, tunneme end kui sõbra juures.
Järgmine päev on purjetamisdistantsilt reisi üks lühemaid, ainult 15 miili, seepärast stardime hilisel ennelõunal. Hommikupoolik viib kapteni saare teisele kaldale kalapoodi, saagiks värskelt püütud kaheksajalg. Laevapere naudib jalutamist ja päevitamist.
Päeva sihtkoht, Vahti sadam Kalymnise saarel, on maalilise fjordi lõpus. Sissesõit on pikk ja kitsas, kahel pool kõrged kaljud. Sadam jällegi väike, mahutab napilt 15 jahti. Aga sadamas on rohkesti taverne, tundub et kogu külake koosnebki nendest. Õhtusöögi teeb eriliseks see, et kaldapealsest tavernist, mis jääb laevaahtrist napi 10 meetri kaugusele, serveeritakse kogu tellimus ahtritekile. Lambakarree on võrratu!
Vahti on sadam, kus ei ole rollerirenti, seetõttu saame nautida pika õhtu sadamamelu ja suhelda naaberlaevade seilajatega. Seda saame teha ka eesti keeles, nimelt on meie kõrval 5 jahti täis sugulasrahvast soomlasi.
Esimese matkanädala viimane päev viib meid tagasi Kosile. Päev on palav ja tuuletu, kes veel ei ole ennast päikesega ära põletanud, teeb seda nüüd. Mõned miilid enne Kosile jõudmist märkab tüürimees suurel kiirusel ristuvatel kurssidel lähenevat mootorjahti. Lähemale jõudes on meie üllatus suur, kui selgub et elegantne valge kaunitar kannab ahtris sinimustvalget trikoloori! Maailm on ikka väike ja Eesti lipu all seilavad alused võivad kohtuda kaugetel vetel nii, et üksteisest möödamahtumiseks peavad isegi kurssi muutma. Viktor Siilatsil on alanud puhkus ja ta suundub oma kodusadamast Kosilt põhjapoolsetele saartele. Kos on saar, mis on meelitanud teisigi eestlasi enda juurde, saarel omab kinnisvara Jaan Manitski ja resideerib isegi Eesti aukonsul.
Laupäev, meeskonnavahetuse päev. Kapten ja kapteniproua jäävad teiseks nädalaks, ülejäänud laevapere suundub lennukile. Laevapäevikus on read: „Lahkumine on kurb, lahkujatele seetõttu et peavad lahkuma, meile seetõttu, et peame maha jääma. Koduigatsus tuli peale.“
Aga tegutsedes ja uute laevapere liikmete ootuses kaob kurbus, koristame laeva, viime pesu pesema, naudime sooja hommikut ja valmistume sõprade väärikaks vastuvõtuks.
Reisikiri ilmus ajakirjas Navigaator 3/2012
