Täna on viimane päev purjetamist ja õnnelikul kombel on ka ilma selleks. Enne lõpppunkti hüppasime veel Unesco pärandi linna Trogiri, kus enamus rahvast maha kolis ja autoga Eesti poole ennast liigutasid. Trogir oli ka väga ilus, kellatorni otsast nautisime vaateid, trügisime kitsastel tänavatel. Kõige parema poe tiitli saab Franco kingapood, kust ei olnud võimalik lihtsalt ilma kingadeta väljuda. Reisikoti mahutatavus ilmselt hakkab limiiti ületama.

Edasi sõitsime vaid neljakesi. Oli päikest, oli tuult, oli puhas lust. Kiirust võis olla kuskil 7 sõlme kandis. Võtsin julguse kokku ja palusin luba rooli astuda. Sain loa. Natukese aja pärast, kui ma ikka veel ei teadnud täpselt, mida ma teen, tuli kaptenilt kommentaar, et eelmistel nädalatel, kui paat sama kõvasti kreenis oli, olid samuti mingid hullud naised roolis. 

Väikesed sadamalinnad on mõnusad. Peale kohale jõudmise drinki hajusid alati kõik ise suunda laiali, aga juba mõne aja pärast kõndis keegi oma vastu või lehvitas kohvikust. Biogradis võtsid kolm inimest jälle rollerid, et kimada 30km kaugusele Zadari. Kapten Lauril oli sama idee, aga tema läks bussiga. Suure tõenäosusega jõudis ta varem kohale, kui meie. 30km rollerdamist võttis aega kuskil 50 mintsa, mäest alla sõites sai kogunisti 70km/h kätte.

Aga Zadari vanalinn oli ilus, kõik valgest kivist. Tegime ringi peale, Lauri sättis end bussi peale, meie veel chillisime ringi. Kui juba pimedaks läks ja väikest vihma hakkas tulema, siis hakkas kiire. Tagasi sõit oli suhteliselt ebamugav. Tunnen kaasa rolleri juhtidele, kes kogu selle vihma ja tuule endale said. Minul oli seal selja taga sellega võrreldes ilmselt väga hubane. Paati jõudes ruttu kuivad riided selga ja soe tee rummiga sisse.

Hommikul ärgates puhus väljas tõsine tuul. Juba oli mõnus ootusärevus sees, et ruttu merele, enne kui tuul veel otsa saab. Tuli välja hoopis, et 23 m/s on liiga tugev tuul, et minna. Ootasime siis lõunani ja sõitsime välja vist 11 m/s tuulega. Ja ülejäänud päev oli kõikide seilamisfännide rõõm. Kõik, kes soovisid, said proovida tüürimehe ametit, ees vööris sai Titanicut teha, all kajutis sai ühest voodi otsast teise rulluda ja süda pahaks ajada. Vapramad tegid kapten Lauri eestvedamisel all pastat ja kooki. Mina ootasin huviga eelmainitud tiidumeetriseid laineid. Päris neid ma ei saanud, aga  kolme meetrised nägin ära. Teekonna lõpu poole tõmbas tuul tagasi, ja rahulikult võttes nägime ka delfiine kaugemal hüppamas. Lähemale meelitada neid siiski ei õnnestunud.

Ja olimegi jõudnud Rogoznicasse, mis siiani saab kõige ilusama koha tiitli.  Kõik vaatamisväärsused olid meie päralt, kuna õige turistihooaeg ei ole veel käes. Vaadata olin seal üks vinge Dragon s Eye Sealake, mis on tekkinud ammu-ammu maa-aluse kaverni kokku kukkumisest. Kuna ta on suhteliselt isoleeritud, siis on sinna tekkinud hoopis omasugune elu vette. Mingit elu me seal ei näinud, nägime ilusat peegelsiledat vett kõrgete kaljuseinte vahel. Kuidagi peab see järv olema ühenduses merega, kuna tõusud ja mõõnad mõjutavad ka järves vee taset. Legendi kohaselt pidi veetaseme järgi teada saama, kas draakon on kodus või läinud järvest välja toitu otsima.

Õhtusöök toimus laevas, kapteni tehtud oivalist pasta carbonarat nautides.    

Päike paistab, purjed on lahti, kulgeme mõnusalt kiirusel 2,7 kts, kui seda võib kiiruseks nimetada. Kurss on Biogradi sadamasse. Eilne õhtu ja öö oli tillukesel saarel nimega Piškera, kus oli umbes täpselt kolm maja, lambakari ja hunnik tigusid. Saare ainsas restos sai väga head kalasuppi ning kohalikku süldibändi nautida.

Peale pikka pusimist weebly appi, selle konto, aeglase interneti ja firefoxiga, sai lõpuks selgeks, et tahvelarvutiga blogi pidada ei saa.

Nüüd on igatahes uus meeskond pardal ja kolm ööd ka juba selja taga. Blogipidajaks volunteerus preili, kes siiani purjekat vaid kaugelt on näinud. Seega olulist seilamise sõnavara ega muud spetsiifikat siit ei tule.

Pühapäevane teekond Splitist Primošteni sadamasse toimus veidi kiiremas tempos kuna osad kannatasid väikese iivelduse all, kel põhjuseks pohmell, kel merehaigus. Tegime veel vahepeatuse ühel suvalisel saarel iiveldajate enesetunde parandamiseks ning ujumiseks.
Primošten on muidu ilus väike linn, millele võis kenasti jalutades ringi peale teha. Neli inimest võtsid siiski omale rolleriputka kaks viimast rollerit ja vurasid kauneid vaateid otsima. Siht oli mäe otsa, aga korralik tee sinna puudus ning mööda väikest kruusa-kivi-muruteed sõites ei jõudnud meie rollerirondid ülesmäge veereda. Leppisime siis mööda rannajoont sõiduga. Tee oli küll samasugune, ehk puudus, aga meri ja rand ja päikeseloojang olid suurepärased.
Hommik kuulus shoppamisele ja koristamisele. Restos hommikusöögil veendusime jälle, et kohalikel kiiret ei ole ja, naiskonna kahjuks, keegi lattet teha ei mõista. 

Järgmine sihtpunkt oli Vodice marina. Purjetamisest midagi kirjutada ei ole, kuna seda ei toimunud. Kuna tuult erilist ei olnud, purjeid lahti ei saadudki. Aga oli korralik päevitamise ilm. Naiskad peesitasid vööris kummipaadis, vahepeal serveeriti meile maasikaid ja kihisevat alkohoolset jooki. Kuna mootoriga sõit juba nagunii, toodi välja purjelaud, pandi paadile sleppi ja tehti väikest ekstreemsporti.

Oleme kodus tagasi. Horvaatia Õhk streikis vaid 65% ulatuses ja meie lend mahtus teise 35% hulka.

Kasutan krooniku võimalust ja kirjutan mõned laused lõppsõnaks.

Ilma kahtlusteta oli meil suurepärane puhkus purjede all. Ootused oli suured, kuid tegelikkus ületas neid kindlalt. Julgen soovitada kõigile. Purjetamine Spliti saarestiku sügavates vetes on turvaline ja purjetamiseks loodud infra töötab suurepäraselt. Ole ainult mees (ja ka see pole ilmtingimata vajalik) ja purjeta.

And last but not least …
suured tänud Laurile organiseerimise ja eestvedamise eest ning eripreemia Gangese kapten Tiidule, kes kindlal käel ja omal moel kambast tegelastest, kellest mõned oskasid ja mõned ei osanud, kellest paljud harjunud igapäevases elus kamandama, ühtse meeskonna suutis luua.

Kohtume purjede all.
Ahoi!

Sissekanne: Toomas
 
Ja ongi käes viimane päev merel. Ees seisab 35 miiline päevateekond esmalt Trogiri ja seejärel kodusadamasse Rogacisse.

Vähe oli eile õhtul neid, kes uskusid, et Gangese plaan kell 7 sadamast lahkuda tegelikkuseks saab. Ometi on meeskond valmis ja meie õnneks on paranenud ka ilmaolud. Ilm on pilves, kuid ei saja, tuul 13 m/s kaugust ehk saame liikuda taganttuules. Korralik purjetamise ilm.

Siht on Trogiri, kus paneme maha kaks meeskonnaliiget, pootsman Aarne ja Kristjani, kes järgmisel hommikul kell 6 lennukil peavad olema. Teistel jääb aega paar tundi tutvuda Unesco maailmapärandisse kuuluva Trogiri vanalinnaga.

Mississipi hommik on raskem ja sadamast väljutakse alles pärast üheksat. Merel on Mississipi taas tubli ja saabub parajasti Trogiri sadamasse, kui Ganges sealt lahkumas on. Kuna sadamas ühtegi teist vaba kohta pole, siis vabastab Ganges oma koha Mississipile.

On selgunud veel ühtteist uut laevade kiiruse kohta. Kolmapäevase ujumispausi ajal kui Ganges ja Mississipi teine-teise poordis seisid, täheldasid meeskonnaliikmed, et Ganges pea 10 cm sügavamalt vees istub. Kahe identse laeva nii suurt massi erinevust ei oska me arvata ega seletada.

Viimased 10 miili Rogacisse on täpselt vastutuules. Liigume mootoriga, et jõuda kella kuueks kohale, mille olime rendifirmaga kokku leppinud. Enne sildumist tangime kütust, oleme nädalaga
kulutanud 65 liitrit.

Õhtuks on meil veel kaks muret tekitavat küsimust. Esimene on purunenud lauaplaadi juhtum. Rendifirma esindajad on vahepeal välja selgitanud, et uus lauaplaat koos paigaldusega maksab 680 eurot. Kaks ametnikupoissi ütlevad, et peame maksma ja et neil pole
volitusi meile järele anda. Apelleerime küll kehvale konstruktsioonile ja
suurkliendi staatusele (4 laeva), kuid kasu suurt pole. Jõud on rendifirma käes, sest oleme laev võttes maksnud deposiiti 2500 eurot ja seda jõuga tagasi ei saa. Saame hinna 660 eurole. Õppida siit vast niipalju, et võiks teinekord kaaluda kindlustuse omavastutusele (ja deposiidile) seada väiksem piir, mis pisemate jamade korral lubaks pääseda veidi kergema nahaga.

Teine mure on, et Horvaatia Õhu piloodid on alustanud streiki ja nii oleme oma tagasilennu osas mõningases teadmatuses. Seda enam, et pea kõik kasutame Lufthansa reisiplaani ja viperused siialennul (piletid olid müüdud olematule lennule jmt) ei lisa sugugi kindlust.

Sissekanne: Toomas

 
Istume tormivarjus. Sadamas on tuul 25 kts, merel kindlasti enam. Vihma sajab ja ilm on üsnagi sügisene. Õhtuks on mõlema laeva meeskonnad kutsutud Gangesele tähistama Erika sünnipäeva. Seni on aega tutvuda Hvari saarega.

Ilm ei ole ei jalgratta ega mopeedi sõbralik. Kui Aarne välja arvata, kes kindlasti tahab just mootorrattaga saart avastama minna, tundub meile sobivaim variant auto. See polegi aga nii lihtne, sest samale otsusele on tulnud ka teised saart väisavad reisiseltskonnad ja nii õnnestub saada autoredist viimane auto. Ülejäänud 2 on juba väljas.

Siinkirjutajal jäi eeltoodud ja kokanduslikel asjaoludel saarega lähem tutvus tegemata. Küll võis hiljem kuulda muljeid 2 meetri laiusest tunnelist. See tundub auto läbilaskmiseks siiski veidi kitsas, aga ehk oli tegemist juba varasemast tuntud tiidumeeter mõõdustikuga. Lisada siia veel rannikul kulgenud kitsad mägiteed, võib tulevastele reisiseltskondadele üht päeva ratastel kindlasti soovitada.

Aarne leidis lisaks Hvari saare kagutipust suure inimese loodud koopasüsteemi. Tõenäoliselt sõjalisel otstarbel rajatud koobaste labürint olevat olnud muljetavaldav.

Mississipil keedetakse kalasuppi ja praetakse hommikul turult ostetud haikala. Gangesel valmistutakse õhtuseks peoks. 

Täpselt kell seitse on kõik 23 meeskonnaliiget Gangese messis, peetakse kõnesid ning kingitakse karikakraid ja moone. Sööme tiramisud ja joome prossecot. Hiljem sööme ja joome muudki. Pidu on meeleolukas, kuid kroonik peatab oma kirjeldused siinkohal. Kui kohtate tulevikus kedagi Gangese või Mississipi meeskonnast, eks siis
uurige.

Lahkume Vela Lukast varakult, sest meieni on jõudnud informatsioon, et Horvaatia ei edenenud
Eurovisioonil finaali. Ehk tullakse meilt nõudma, miks me ei helistanud. Ja ega meil suurt õigustust pole.

Tänane teekond viib meid ca 35 miili kaugusel asuvasse Stari Gradi linna, mis saab meie peatuspaigaks kaheks järgmiseks ööks, sest ilmaennustus lubab tugevat tuult ja homme merele ei saa. Ennelõunal liigume parajas 8-10 m/s taganttuules, pärastlõunal 10-12 m/s tihttuules. Kogenud meeskonnaliikmete sõnul päris purjetamise
moodi.

Enne kursi võtmist Hvari kanalile, kust lõunapaiku läbi purjetada plaanime, tegime ujumispausi Korcula saare viimasel loodepoolsel laiul. Julgen soovitada. Olime nagu merehädalised üksikul saarel.

Oleme Gangese meeskonnaga mitu päeva päid murdnud, miks meie laev laevastiku teisest alusest Mississipist aeglasem on. Kahtlustasime, et kellegi karvane käsi on meie kiilu külge ämbri sidunud. Saatsime purjemeistri vaatama, ämbrit kiilu küljest ei leidnud. Vabandusi ei ole, peame edasi pingutama. Allpool sellest ka
pildid.

Pärastlõunane ots Hvari saare tipust Stari Gradi sadamasse läks lennates 30-kraadises kreenis ja 9+ sõlmese kiirusega. Kusjuures seekord püsisime napilt Mississipil kannul.

Saime ka väikese õpetuse füüsikast. Ettevaatamatult rakendasime veidi liiga suurt raskusjõudu kokpiti laule ja see murdus. Meeskond on terve ja laev sõidukõlbulik. Teavitasime juhtunust rendifirma esindajat Niksat. Eks reede õhtul selgub, kuidas asi laheneb.

Sissekanne: Toomas


Ilmaennustus järgnevateks päevadeks muutub pidevalt, kuid üldjuhul ennustab siiski nädala lõppu suuremat tuult. Täna seevastu on tuul üsna mõõdukas ja valdavalt taganttuule kursil ei luba väga suuri plaane teha.

Algselt tahtsime jõuda Korcula linna, mis oleks tähendanud ca 45-miilist teekonda. Uus sihtkoht on Vela Luka, mis asub Korcula saare lääne nurgas ja teeb päevateekonnaks 25 miili. Neljapäeval istume tõenäoliselt tuulevarjus Stari Gradi sadamas.

Oleme jõudnud ühele päris olulisele järelduse. Meie laeva naiskond on tegelikult veelgi tublim kui meeskond. Need hõrgutised, mis Malle eestvedamisel ja Irene, Erika ja Kadrini kaasaaitamisel valmivad, on seni küll andnud silmad selgelt ette kõigile restoranidele, kus õhtustanud oleme. Kahjuks on meie restoran ujuv ja sel aastal avatud vaid ühe nädala (:

Täna saime lõunaks ahjus küpsetatud ja seentega kaetud liharooga. Algselt oli plaanis siia blogisse meie lõunaroast ka pilt lisada. Oivalised lõhnad ja hõrgud maitsed viisid kahjuks selle mõtte õigel ajal meelest. Nii et pilti ei ole.

Vela Luka sadamas sai meie kapten Tiit oma kollektsiooni ka uue kohaliku. Kohalik laevatehase direktor jäi linnakese peatänaval hätta autoga. Tiit astus ligi ja osales hoogsalt küünalde vahetamises. Tänutäheks 1,5 liitrit direktori enda koduveini. Vein maitses hea.

Õhtul lubasime endale ühe toreda ühise õhtusöögi ja elasime kaasa (no nii enam-vähem) Birgiti esinemisele Eurovisioonil. Keelitasime kogu restorani personaali kindlasti helistama. Nagu nüüd juba teame, siis Birgitil oli sellest kasu.

Sissekanne:  Toomas

Hommik algab Hvari sadamas. Mississipi ja Gangese meeskonnad on valmis uueks päevaks. Tänane reisisiht oli Korcula saar ja sealne suurim Korcula mariina. Esimene tüürimees määras laevateekonnaks 35 miili.

Tegelikult võtsime siiski sihi Vis’i saarele. Muutsime plaane, sest meie kõrval sildunud laeva meeskond rääkis halvenevatest ilmaoludest. Teekond sai lühem ja sihtsadam Vis’i linnas lubas rahulikumat, tuule eest kaitstud ööd.

Keskpäevaks jõudsime Visi saare kagunurga kõige lõunapoolsemale laiule, plaaniga jääda ankrusse ja uurida lähemalt seal asuvaid koopaid. Ankru vettelaskmiseks sobivat kohta siiski ei leidnud, nii tiirutasime jahtidega laiu külje all, kuni huvilised kummipaadiga koobast vaatamas käisid. Edasi liikusime paar miili läände, kus meie laevastik seadis ennast Ruda abajas lõunapausile.

Õhtune peatuspaik asus täpselt saare vastasküljel ja osa meeskonnast otsustas jalgsi otse üle saare minna. Hea võimalus ennast veidi liigutada ja samas hoiduda rahutumaks muutunud mere mõjudest.

Viimase otsa Vis’i sõitsime mootoriga vastutuult. Lained olid kohati 3 meetrised. Kapten Tiit küll väitis need olevat vaevalt meetrised. Nii sündis uus mõõtühik „tiidumeeter“. Üks paljudest lainetest oli kapteni arvates siiski pea 2 tiidumeetrit.

Vis ise on küllalt pisike sadamalinnake. Gangese meeskond valis õhtustamiseks kai ääres asuva restorani Admirali. Seda järgmistele tulijatele siiski soovitada ei julge. Kalasupp oli hea, kuid teenindus vilets.